Raskustes suurfarmi omanik: käivitus peksasaamise efekt

Saneerimisel oleva Eesti suurima piimatootja OÜ Halinga saneerimisnõustaja, advokaat Veikko Toomere sõnul on Halinga maksejõuetu ning ettevõte on juba pankrotis. Farmi omanik ja juhataja Peetson sellega ei nõustu ja ütleb, et pankrotiavalduse laualepanemine oleks lihtsama vastupanu teed minek ja enneaegne allaandmine. Halinga juhtkond on valmis ellujäämise nimel edasi võitlema.

Ometi tunnistab ta, et on teinud lühikese ajaga ülisuureks kasvanud Halinga farmis mitu juhtimisviga.

Esimese uue farmi käivitamisel 2012. aasta novembris jooksis Peetson oma uhiuute lautade-lüpsikodade vahet asju ajades ööpäevaga säärikutes 46 kilomeetrit. Nüüd võitleb ta oma 3600 lehma ja 60 töötaja eest, teisel pool 120 võlausaldajat, kes nõuavad tagasi 9 miljonit eurot. Tegelikult oli Halingal saneerimise algatamisel nõudeid isegi 14 miljoni jagu, kuid neid on oluliselt vähendatud.

Küsimustele vastab Raul Peetson.

Mis läks Halinga farmiga halvasti, et tuli algatada saneerimine?

Peame minema ajas kolm-neli aastat tagasi, kui hakati seda suurt farmikompleksi ehitama (novembris 2012 – toim). See oli ambitsioonikas plaan, mille eesmärk on olnud piimatoodang üles saada ja kaasata investor just selliste raskete aegade jaoks.

Me ei saanud aga oma suuri farme korralikult käima. Kui hakkasime oma piimatoodanguga just plaanile lähenema, tuli piima hinna langus, millega me ei suutnud sammu pidada. Ettevõtte säilitamiseks ja ümberstruktureerimiseks võeti ette saneerimine, et see raske aeg üle elada.

Kui peame iga kuu eelarvet ümber tegema, sest piima hind kukub jälle rohkem, kui me karta oskasime, kaob lõpuks pidev kriisiplaani tegemine ära ja see ongi lihtsalt võitlus ellujäämise nimel.

Nimetan seda peksasaamise efektiks: kui peremees tuleb koju ja annab koerale nätaka ja peksab teda iga päev, siis lõpuks on koer õnnelik, kui peremees tuleb koju ja teda ei löödagi. Sama oli piima hinnaga. Tõusu polnud enam mõtet loota, hea meel oli juba selle üle, kui enam ei langenud.

Millises seisus teie ettevõte praegu on?

Aasta aega on olnud saneerimist ja on vaja kaasata investor või leida täiendavad vahendeid, et saneerimiskava täitma minna ja pidada vastu senimaani, kui piima hind tõusule pöördub. Samal ajal kohustusi täites ja karja tootmispotentsiaali hoides.

Miks ei ole õnnestunud pea aasta eest algatatud saneerimisega ettevõtet päästa või vähemalt paremuse poole viia?

Ajalist ja rahalist ressurssi, millega päästa võlausaldajate raha ja ettevõte saneerimisest edukalt välja tuua, on läinud sisemiste võitluste peale. Ettevõtetel, kes lähevad saneerimisse, soovitan saneerimiskava konservatiivsem teha. Ja kindlasti omadega.

Kui kunagi saab sellest perioodist raamatu kirjutada, siis meil on sinna panna, mida oleme õppinud. Number üks on see, et luurele tuleb minna nende inimestega, keda sa tunned. Me siin pingutame, et pidada sõda selle nimel, et ellu jääda. Lisaks peab veel vaatama oma kaevikus ka ringi, sest kuskil käib keegi nagaaniga ringi, üritab sulle selja tagant kuuli põlve lasta.

Mis teid veel praegu elus hoiab?

Oleme tõmmanud suuri kulusid kokku, kulutame teraviljakasvatuses ja mujal minimaalselt. Müüme tootmiseks mittevajalikku põhivara, vähendame maakasutust.

Eelnevatel aastatel on võetud teraviljakasvatuses ambitsioonikaid plaane, et katta ära teraviljavajadus ja kasvatada teravilja ka müügiks. Praegu oleme läinud selle plaani juurde tagasi, et number üks on oma kari. Rahavood on sellised, et jooksvaid kohustusi täidame.

Kas vähem maad ja vilja tähendab siis ka Halinga põhilise tulutooja piima tootmise vähenemist?

Praegu teeme kõik selleks, et vähendamised hoiaks piimatoodangu sellises optimaalses piiris, kus piimatoodang kataks ära jooksvad kulutused.

Mida te nüüd tagantjärele targana kindlasti teisiti teeks, kui uue farmi ehitamine ja suur laienemine oleks alles ees?

Me ei saa pretendeerida sellele, et ettevõte on super hästi juhitud, kindlasti on juhtimisvigu tehtud. Halinga juhtimisviga on see, et kasvasime väga väiksest ettevõttest väga suureks samade inimestega ega ole juhtimist lihtsalt suutnud järel lohistada. Alustasime 300 lehma ja 40 töötajaga, nüüd oleme jõudnud 1800 lüpsilehmani (lisaks vasikad, kasvueas lehmad ja pullid – toim).

Aga meil on olnud ettevõttes kogu aeg avatus juhuks, kui meil on võimalus kaasata välisinvestor. Meil on elu nagu klaaskontoris: vaatad sisse, vaatad välja, kõik tegevused on arusaadavad. Meil on hästi palju ettevõtteid kokku ostetud. Oleme käitunud aabitsa järgi.